Sünnipäevakaart koogimeistrist kolleegile (juuli 2017)
Ühel toredal ja äärmiselt inspireerival kolleegil on suvel sünnipäev ning kuna ta kutsus oma sünnipäeva puhul porgandikoogile (millele ta oli ise oma kätega martsipanist porgandid peale voolinud!), ei saanud ju tühjade kätega minna:)
Kaart teise institutsiooni suunduvale kolleegile (juuli 2017)
Nagu eelmises postituses öeldud, oli 2017 rändamisterohke aasta. Paluti kaarti teise institutsiooni suunduvale kolleegile ning kuna suhtumine läks kahte leeri, tegingi kaks kaarti - üks "Tik-tak su aeg on täis" ja teine viisakam, "Tuult purjedesse" stiilis. Mis aga valituks osutus, jätan saladuseks:)
Kaart teise osakonda tööle lahkuvale kolleegile (mai 2017)
2017. aastal lahkus meie osakonnast palju kolleege - kes pensionile, kes teise osakonda, kes parematele jahimaadele. Siit siis üks lihtsam kaart.
Kaart pensionile siirduvale kolleegile (aprill 2017)
2017. aasta aprillis läks pensionile üks väga tore ja armas kolleeg, kes suutis elule vaadata läbi roosade prillide ja oli sellele vaatamata üks "väga terav pliiats". Tegin igaks juhuks kaks kaarti: ühe sellise tõsisema ja ühe huumorivõtmes. Mõlemad pildid ostsin Mo's Digital Pencil veebisaidilt ja värvisin Copicutega. Valituks osutus rannas mõnulev tädi. Tuvisid toitev tädi läks ühele teisele pensionile siirduvale kolleegile teises osakonnas.
Kaart töölt lahkuvale kolleegile ja muudki (detsember 2016)
Kuna töölt lahkuvale kolleegile paluti kingituse kõrvale kaarti ("Just for you") ja ma parasjagu olin rooside meisterdamise lainel, kasutasin oma lemmik-lõiketerasid lillede meisterdamiseks ja valmistasin kohe mitu-mitu kaarti. Tegu siis 2016. aasta detsembrikuu meisterdusega ja seetõttu kasutatud töövahendeid ei mäleta. Pildistatud telefoniga.
Vanad võlad (aastast 2016!)
Hakkan nüüd kustutama vanu, isegi 2016. aastasse ulatuvaid postitusvõlgu. Esimesena tuleb üks beebitüdruku album.
Kodusisustuse lainel
Mõtlesin anda märku, et ma ei ole kuhugi kadunud, vaid püüan oma pisku vaba ajaga hoopis midagi uut ja põnevat teha. Kaarditegu ja perefotode scrapbookimine on hetkel ootele pandud, sest otsustasime võtta ette suurprojekti: elutuba elamisväärseks!
Nimelt täitus jaanuari alguses kaks aastat võõrsil elamist ja pidime ehmatusega tõdema, et kolimise hetkest peale ei ole meie elutoas peale mänguasjade suurt midagi muutunud. Nii nagu alguses IKEAs ära käisime ja toa lisaks Eestist kaasa võetud asjadele ära sisustasime, nii ta ka seisma jäi. Kõik, mis oli soetatud ajutiselt, on seal siiani...
Projekt algas detsembris, kui ebay portaalis jäi silma üks vitriinkapp. Ostsime selle oksjonilt ja olime nõus maksma rohkem, kui algselt eelarves oli ette nähtud. Tundus, et see kapp on just SEE ÕIGE. Jaanuari teisel nädalal saime vitriinkapi kätte ja sel nädalal peaks saabuma pakk Annie Sloani Chalk Paint värvidega, millega seda vitriinkappi tuunima hakata (algne värv on liiga shabby minu jaoks).
Detsembris leidsime samast portaalist oksjoni ka tugitoolidele, mille kattekanga vahetamise plaanist võiks kirjutada terve peatüki. Võibolla teengi seda millalgi, aga siis juba omaette postitusena.
Jaanuaris leidsime vanakraamipoest ühe armsa lauakese diivanite vahele, mis ootab samuti uut värvikihti.
Möödunud nädalavahetusel ja eile õhtul oli aga kavas kardinate õmblemine. Pean häbiga tunnistama, et ei ole õmblusmasinat enam ikka väga-väga-väga ammu kasutanud. Kuna kooliajal ei saanud õmblemisoskust piisavalt hästi selgeks, siis oskan õmmelda vaid lihtsamaid sirge õmblusega asju, kuid õnneks ei loe oma kodu puhul see, kas õmblus on millimeetrise täpsusega sirge, vaid hoopis julge pealehakkamine ja suur soov ise teha.
Kardinakangas on pärit IKEAst (minu jaoks esmakordne kogemus osta poest kangast nii, et kerid kanga rullilt ise maha ja lõikad endale paraja suurusega tüki), samuti niit, kardinapael ja kardinakonksud. Vt enne ja pärast fotot altpoolt. Fotol on näha ka vitriinkappi, mis ootab oma järjekorda.
Plaane on palju ja õnneks on prantsuse keeles kolm nädalat vaheaega:)
Nimelt täitus jaanuari alguses kaks aastat võõrsil elamist ja pidime ehmatusega tõdema, et kolimise hetkest peale ei ole meie elutoas peale mänguasjade suurt midagi muutunud. Nii nagu alguses IKEAs ära käisime ja toa lisaks Eestist kaasa võetud asjadele ära sisustasime, nii ta ka seisma jäi. Kõik, mis oli soetatud ajutiselt, on seal siiani...
Projekt algas detsembris, kui ebay portaalis jäi silma üks vitriinkapp. Ostsime selle oksjonilt ja olime nõus maksma rohkem, kui algselt eelarves oli ette nähtud. Tundus, et see kapp on just SEE ÕIGE. Jaanuari teisel nädalal saime vitriinkapi kätte ja sel nädalal peaks saabuma pakk Annie Sloani Chalk Paint värvidega, millega seda vitriinkappi tuunima hakata (algne värv on liiga shabby minu jaoks).
Detsembris leidsime samast portaalist oksjoni ka tugitoolidele, mille kattekanga vahetamise plaanist võiks kirjutada terve peatüki. Võibolla teengi seda millalgi, aga siis juba omaette postitusena.
Jaanuaris leidsime vanakraamipoest ühe armsa lauakese diivanite vahele, mis ootab samuti uut värvikihti.
Möödunud nädalavahetusel ja eile õhtul oli aga kavas kardinate õmblemine. Pean häbiga tunnistama, et ei ole õmblusmasinat enam ikka väga-väga-väga ammu kasutanud. Kuna kooliajal ei saanud õmblemisoskust piisavalt hästi selgeks, siis oskan õmmelda vaid lihtsamaid sirge õmblusega asju, kuid õnneks ei loe oma kodu puhul see, kas õmblus on millimeetrise täpsusega sirge, vaid hoopis julge pealehakkamine ja suur soov ise teha.
Kardinakangas on pärit IKEAst (minu jaoks esmakordne kogemus osta poest kangast nii, et kerid kanga rullilt ise maha ja lõikad endale paraja suurusega tüki), samuti niit, kardinapael ja kardinakonksud. Vt enne ja pärast fotot altpoolt. Fotol on näha ka vitriinkappi, mis ootab oma järjekorda.
Plaane on palju ja õnneks on prantsuse keeles kolm nädalat vaheaega:)
Subscribe to:
Posts (Atom)